Huvitav, kuidas konkssaba ja muud buldogilt pärit eripärad on omavahel geneetiliselt seotud? Mis juhtub, ku hakata süstemaatiliselt sabadefektiga koeri aretusest välja jätma?

Tore, et teema üles võtsid, Koertekojas tehti mulle selgeks, et sabakonksuga bokserid omavad väärarenguga luustikku ja need kellel sellised kutsikad sünnivad, on kasvatajad, kes aretavad haigeid koeri...ja veel, et bokseritel ei sünni bulldogi saba....

Kõik bokserid omavad väärarenguga luustikku. Vaata nende koljut ja lühikest selga. Luustiku mõttes on bulldog muidugi veel väärakam. Ja belgia sinine lehm teeb mõlemale pika puuga ära.

See selleks. Kas on mõnes sabalõikused keelustanud riigis jõutud nii palju edasi aretada, et võib mingeid tendentse märgata? Vulgaargeneetiliselt asjale lähenedes peaksid bokserid ameerikalikumaks muutuma - kaotama oma buldogijoont. Kusjuures ameeriklased viilutavad oma boksereid takistamatult.

Miks sünnib valgeid boksereid, miks sünnib sabadefektiga boksereid? Miks ei ole kasvatajad neid koeri aretusest välja praakinud?
Katsa, tean, et omad sellealast informatsiooni, usun, et oled kõige õigem inimene sellest siia kirjutama.

Absoluutselt kõigis tänapäeva bokserites on esindatud buldogi geenid. Dr. Tönniseni Tom jt. tolleaja buldogid, kelle nimegi me enam ei tea, elavad meie koertes edasi - piltlikult öeldes. Nagu ka paeguseks kadunud bullenbeisserid.

Looduse seisukohalt on bokserid, buldogid jt. deformeerunud luustikuga loomad. Selliseid looduses ei tekiks. On üldteada, et laiapealistel ehk brahhükefaalsetel tõugudel on kalduvus lülisamba deformatsioonide tekkimisele. Teiste sõnadega - bokseritõule iseloomulik ilus pea annab meile nö. tasuta kaasaandena riski konkssabalisusele.

Ma kaldun arvama, et seda konkssabalisust pole niisama lihtne välja aretada. Tegemist on ilmselt polügeense pärilikkusega ja pärandub ta koos laiapealisust-lühininalisust määravate geenidega. Mida kasvatajad teha saavad, on nö. ülearetamise vältimine. Mitte aretada bokserit veelgi lühema koonuosa, laiema pea, lühema keha suunas.

Jah, ja see nn. buldogipärand. Üldiselt peetakse bokseri valget värvust ka buldogipäranduseks. Või vähemalt oletatakse seda, tuues põhjenduseks, et bullenbeissereid ei ole üheski allikas kujutatud-kirjeldatud valgetena. Allikateks on vanad maalid, joonistused, kirjeldused. Muud ju pole. Küll aga kannavad buldogid valget karvkatet määravat geeni. Kõigi bokserite esiema, Meta von der Passage, Dr. Tönniseni Tomi nimelise buldogi lapselaps, oli valgelaiguline koer.

Mis puutub teatud tunnuste väljaaretamisse, siis nagu ma ütlesin, pole see sugugi nii lihtne. Tuntud bokserikasvataja, kohtunik ja Müncheni klubi pikaajaline Körmeisterin Karin Rezewski on sellest kirjutanud, kuidas viiekümnendate alguses üritati valget värvust bokseritõust välja aretada. Kuna värvuse päritavusviis on võrdlemisi lihtne, siis saadi üsna ruttu kenad vähese valgega punased ja tiigrikarva bokserid, ent sellega kaasnes ka silmnähtav kvaliteedilangus bokseri tüübis. Luustikud muutusid kergeks ja peenikeseks, ilmekus kadus, maski pigmentatsioon nõrgenes jne. Tuli välja, et valge värvusega kaasneb ka bokseri hästiarenenud luustik ja hea kehaehitus, intensiivsem pigmenteeritus, ilmekus. Tõenäoliselt on tegemist geneetilise aheldusega, s.t. teatud omadused päranduvad koos kuna neid määravad geenid asuvad lähestikku.

Mäletamist mööda katsetati valge värvi väljaaretamist veel kuskil kas Itaalia või mingis selle kandi kennelis. Lugesin sellest nii ammu, et hetkel ei suuda detaile meenutada, kuid ka seal tõdeti, et valget värvust määravate geenide väljajuurimine toob kaasa mittesoovitavate omaduste ilmumise.

Seega ongi bokseriaretajatel vaja jälgida eelkõige seda, et äärmustesse ei jõutaks. Pole vaja iga hinna eest välja aretada ebasoovitavat valget värvust (vastutasuks saadakse hapra luustikuga koerakesed jne.) või konkssaba (vastutasuks loobume bokserile iseloomulikust koljuehitusest? ja saame... midagi dogilaadset ehk?) jne. Tasakaal on see, mis peaks olema eesmärgiks, ma mõtlen. Kuidas seda saavutada, vot see ongi hea aretuse küsimus.

Et vähendada konksabaga sündivate kutsikate arvu, peaksime bokserite päid hakkama dogilaadseks aretama, kaotades bokseri pea, mis on selle tõu põhitunnus. Samas ei garanteeri ju selline aretus 100% tervete sabadega kutsikate sündi, geenid ju jäävad.
Valged kutsikad on tõepoolest sündides alati suurema luustikuga ja elujõulisemad.

Iseloom on ainus asi, millega on suht raske aretuses puusse panna. Selle nad pärivad oma vanematelt täielikult. Kui emasel on probleeme iseloomuga, siis on vale arvata, et hea iseloomuga isane selle parandab. Tulemus võib olla 70-30% emase kasuks.

Nojah, kui püstitada loosung "Ei väärarenenud luustikuga bokseritele!", siis peaksime jõudma tasapisi tavalise siledakarvalise punase või tiigerpontuni välja. See poleks siis enam eriti bokser.

Me hoiame konkssabalisust mõõdukal madalal tasemel, kui me ei lähe ekstreemsustesse pea ja kere ehituses. Me väldime või õigemini hoiame kontrolli all ka muid ülearetatud bokseri ebasoovitavaid nähtusi nagu hingamisraskused jmt.

Mis iseloomu puutub, siis ma usun, et just ema iseloom mängib oma rolli kutsikate iseloomu kujunemisel. Üks asi on pärilikkus, ent ei saa ka alahinnata ema eeskuju kutsikate esimestel elukuudel. On vist nii?

Oo jaa, ema roll kutsikate iseloomu kujundamisel on väga suur. Mida enesekindlam emane, seda enesekindlamad on ka tema lapsed.
Tegelikult on seda väga huvitav jälgida, eriti veel siis, kui mõni kutsikas kauemaks jääb, kuidas ema teda tulevaseks eluks ette valmistab. Korraliku psühhikaga ema lastel on hoopis õnnelikum lapsepõlv, kutsikad ei võõrasta, on mänguhimulised ja avalamad kõige uue suhtes.

Kogul sellel lool on ka see külg, et pole olemas (ja arvatavasti ei saagi olema) "EESTI" bokserit. Tahestahtmata sõltub meie aretus ja tulemused muu maailma tegemistest . (Oma lombis me ju bokserit ei areta teistsuguseks)

Ja vaevalt, et me tegelikult tahaksi "teistsugust" bokserit. Nagu Katsa ütles jääbki kõigi kasvatajate eesmärgiks ja püüdlusteks aretuses õiget tasakaalu hoida.
Nii väike nagu meie geenibaas siin Eestis on ja võttes arvesse kõiki riskifaktoreid, mis bokseri aretusega kaasneb, oleme suutnud juba ühtteist saavutada.

Siit sain vastuse küsimusele, mis mul vahel mõttesse on tulnud. Nimelt bokseri must mask, mis on küll ilus aga ainult niikaua kui on tõesti must, mitte hall, nagu vanematel koertel. Üsna varakult hakkab see must mask halliks minema ja üsna pika aja elust ongi päris hall ja üldsegi mitte ilus. Olen mõelnud, et äkki oleks parem ilma maskita, sest muud värvi karv ju ei lähe halliks, kuidagi piirneb see hallinemine just maski piiridega. Siit lugedes siis sain teada, et tõenäoliselt ei ole võimalik maski välja aretada, sest sellega võib kaasneda ka muude omaduste muutumine. (Mitte, et ma mingi aretaja üldse oleks). Jälle targem!

Müncheni Klubi igati ametlik seisukoht konkssabade kohta:


Kiirtõlge:

Teadaanne, neljapäeval, 13.03.2008

Sabadeformatsioonid

Sabadeformatsioonid kujutavad endast morfoloogilist viga ning paljud tõuühingud ei luba sellise veaga koeri aretusse. Bokseriklubi ei soovi nii kaugele minna, vaid rakendada ettevaatlikult abinõusid aretuse suunamiseks.

Esimeseks sammuks on sabadeformatsioonide avalikustamine aretusstatistikas nii tõuraamatus kui ka ZIS-is (elektrooniline andmebaas, mis sisaldab Müncheni klubi tõuraamatust olulisi andmeid kõikide Saksamaa bokserite kohta aegade algusest peale).

Ka näitustel peab sellele veale tähelepanu pöörama. Kohtunikud otsustasid oma koosolekul 26./27. jaanuaril Baunatalis järgmist:

Sabadeformatsiooniga või kupeeritud sabaga bokseritele ei saa omistada Võitja tiitlit ega SERT-e ning sama näitusehinde saavate koerte järjestamisel tuleb nad asetada tahapoole.

Ursula Heidelberg, kohtunike kogu esinaine

Lugedes seda Müncheni klubi seisukohta, tuli meelde, et meilgi sabakonksude üle ju vaieldud. Sakslaste lähenemine mulle meeldib - tasakaalukas, nähtust jälgiv ning aretust suunav. Keegi ei põrista trummi ega "keela, käse, poo ega lase".